Minu suurim identiteedi nihe on olnud liikumine tegutsemisest olemisse.
Olemine ei ole meie ühiskonnas eriti väärtustatud. Aga alateadlikult on see ihaldatud.
Kui tihti oled sa mõelnud: “Ma tahaks lihtsalt olla. Puhata. Mitte midagi teha.”
Ometi vähesed julgevad päriselt olemise tasandile liikuda.
Sest meis elab ka teine äärmus – uskumus, et lihtsalt olemisest ei piisa. Et inimene peab panustama. Andma midagi. Tõestama oma väärtust.
Mul oli klient, kes ühel hetkel nägi läbi, et tema suur soov midagi suurt luua ei olnudki tegelikult loomine ise – see oli soov tõestada oma väärtust vanematele. Kui see illusioon kokku kukkus, tekkis tühjus.
Väga ebamugav tühjus.
Aga see on üks parimaid kohti, kus olla. Miks?
Sest olemise tasandil ei sõltu sinu väärtus enam välistest saavutustest. See ei sõltu rollidest, tulemustest ega heakskiidust. See sõltub sinu sügavast ühendusest iseendaga.
Ja see on vastuolus sellega, mida meile õpetatakse.
Meile õpetatakse, et oleme väärtuslikud siis, kui:
• käime tööl
• teenime teisi
• kasvatame lapsi
• loome pere
• panustame ühiskonda
Väliselt võib kõik olla korras. Aga sisemiselt võivad elada küsimused:
“Kes ma tegelikult olen?”
“Kui ma neid asju ei teeks, missugune ma siis oleksin?”
Kui liikuda tegutsemisest olemisse, hakkab meel vastu töötama.
“Sa peaksid midagi tegema.”
“Sa raiskad aega.”
“Sa ei tohi niisama olla.”
See on suur eneseväärtustamise test.
Kas sa suudad olla ühiskonna osa, aga mitte kaotada ühendust oma sisemiste reeglite ja tajuga?
Kas sa suudad murda etteantud mustreid?
Kujuta ette, et homsest sa jätad kõik rollid.
Töö. Suhted. Tegemised.
Ja kohtud endaga mitte-millegi tegemises.
Mitte nädalaks.
Mitte kuuks.
Vaid teadmata ajaks.
Kes sulle otsa vaataks?
Milliseid lugusid hakkaks meel rääkima?
Minu kogemus on, et just selles olemises sünnivad kõige puhtamad impulsid. Kõige selgemad kutsed. Kõige ootamatumad võimalused.
Mind on kutsutud projektidesse, mida ma “tegutsemise-minana” poleks osanud kunagi välja mõelda.
Meie suurim elu ei avaldu alati pingutuses. See avaldub siis, kui me aeglustume. Kui julgeme jätta maha vanad kihid. Kui astume vahepealsesse ruumi – viljakasse tühjusesse. Seal muutub olemine seisundiks. Ja muu oluline hakkab ise korrastuma.
Sa ei pea kolima äärmusesse.
Aga küsi endalt ausalt:
• Kui jäigalt ma olen tegutsemises?
• Kas ma päriselt luban endal olla?
• Kas minu eneseväärtus sõltub saavutustest, rollidest ja tulemustest?
Ole endaga väga aus.
Ego mängud on peened.
Kui tunned, et oled valmis liikuma sügavamale – soovid õppida looma oma elu mitte läbi veel rohkem tegutsemise, vaid läbi olemise – siis transformatsiooni pakett on ruum neile, kes on valmis kohtuma uue versiooniga endast.